Random non-9/11 issues

USA sõjaväe kulutused moodustavad mitte ainult järgmise 25 riigi oma, vaid peaaegu pool kogu maailma kulutustest(ehk USA= ze world). See on tegelikult tiba eksitav, sest USA kulutab sõjaväele ainult umbkaudu 4% oma eelarvest. See on CIA World Factbook järgi maailmas 28-ndal kohal. See protsent on muidugi kõrgem enamus Euroopa riikide omast, sest NATO liikmed on juba paarkümmend aastat võtnud pidevalt rahudividende(ehk siis kaitsekulutusi kärbitakse tänu pikale rahuperioodile ja "suurele vennale" USA-le) ja suudavad ainult vahelduva eduga saavutada 2% eelarvest, mis on tegelikult NATO-s kohustus igal riigil.


SIPRI-Stockholm International Peace Research Institute järgi kulutas USA 2007. aastal 547 miljardit dollarit. ÜRO arvates saaks näljaprobleemi lahendada 30 miljardi dollariga aastas. Kui võtta USA kaitsekulutustest 4% saame 21,8 miljardit dollarit, mis oleks tõsine panus maailma näljahädade lahendamiseks. Kuid mis riik tahaks võtta kogu maksumuse enda peale? USA on praegu niikuinii suurim doonor maailmale ja põhiprobleemid tulenevad riikide soovimatusest oma taskust raha välja käia. Isegi USA pole nii heatahtlik, et veelgi lisada miljardeid abiprogrammidesse, mis praegu imevad endasse 2,6 miljardit dollarit aastas. Rääkimata Euroopa riikidest, kelle panus ei küündi ligilähedalegi(kuigi jh, nagu kaitse-eelarvega tuleb ka siin arvestada suurt erinevust protsendi ja tegeliku kulutuse vahel)

Gulf of Tolkin Incident

Üks peamine ajend USA sõjave laialdasele sekkumisele Vietnami sõjas(kuid kindlasti mitte põhjus). Basically, Põhja-Vietnami ranniku lähedal tiirutas 1964 hävitaja nimega Maddox, mis kogus luureandmeid 45km rannikust eemal. Põhja-Vietnam taotles oma territoriaalvete piiriks ainult 8km rannikust, seega oli USS Maddox rahvusvahelistes vetes. Teisel augustil 1964 lähenes sellele laevale mitu väiksemat Põhja-Vietnami torpeedokaatrit, mis väidetavalt lasid välja torpeedod ja tulistasid ameerika laeva. USS Maddox vastas tulega oma 127mm kahuritest. Kutsuti appi ka mõned lennukid ja väideti, et uputati üks kaater ja vigastati teist, kuid tegelikult pääsesid nad tagasi koduvetesse. USA hävitaja sai naeruväärselt kergelt kahjustada, nimelt saadi üks 14,5mm kuuli tabamus.
Vaatamata suht tühisele juhtumusele, kasutati seda Lyndon Johnsoni administratsiooni poolt ettekäändena lükata kongressis läbi resolutsioon, mis lubas presidendil alustada laiemat sõjategevust Vietnamis ilma sõjakuulutuseta. Luureandmetega liialdati räigelt, näiteks kaks päeva hiljem neljandal augustil oldi jälle ranniku lähedal tormistes vetes ning väidetavalt rünnati neid teist korda. Hiljem tuli välja, et radar oli öösel tormises ilmas valetanud ja liiga agarad sonarimehed kuulsid torpeedomootorit seal, kus seda ei olnud. Seda muidugi kasutati jälle näitena rünnakust USA neutraalse sõjalaeva vastu rahvusvahelistes vetes. Luure ja merevägi maalisid pildi provotseerimata rünnakust Põhja-Vietnami poolt ja sellega saadi läbi surutud resolutsioon, mis alustas USA vägede ülesehitust Vietnamis. Kõrgpunktil oli Vietnamis lõpuks 553 000 USA sõdurit aastal 1968. Mingit "false-flag" operatsiooni vaja ei olnud, piisas ainult luureandmete ülepaisutamisest.
Põhjusega on seda intsidenti võrreldud Iraagi sõja eelmänguga, mis samuti põhines ekslikutel luureandmetel(but that is an entirely different story).